![]() |
Sillamäe - Voka - Toila - Saka - Purtse
Suvi 2006
| Teist sellist ordoviitsiumiaegset lubjakivipaljandit, mis merepinnast nii kõrgele ulatuks, maailmas ei teata. |
| Eesti põhjaranniku paepaljandist on palju kirjutatud ja räägitud. Otsustasime meiegi kaema minna, millest jutt ja kas asi ikka tõesti neid kiidusõnu väärt. Pealegi, ulatusid meie kõigi kokkupuuted selle alaga kaugesse nõukogude aega kui sedagi. See ala on ju tegelikult pelgalt 15 aastat inimestele avatud. Siinkirjutanu kokkupuude pangaalusega pärineb kuskilt 1987-1988-st aastast kui ma üritasin ühel õhtul oma pruudiga, kelle tädi elas Vokal, sealkandis mere äärde jalutama hiilida ja see üritus oleks peaaegu arreteerimisega lõppenud. Sel ajal oli pangaalune, öisel ajal vähemalt, tavainimesele suletud. Tuleb, aga nõus olla, et tänu nõukogudeaegsetele liikumispiirangutele on nii mõnigi loodusväärtus tänini säilinud. Mida poleks, aga juhtunud kui sellised alad oleksid omaaegse põllu- või metsamajandusüksuste hallata olnud. Siin võib tuua näiteid mitmeid: Lõuna - Kõrvemaa, Alam - Pedja ja kindlasti kogu Eesti saared ning rannikualad. Hoopis halvemini käis nende alade käsi mis kolhooside kätte sattusid. Tohutu suured sooalad kuivendati ja rajati uudismaad kus siis stalinlike direktiivide järgi tuli hakata roose ja rukist kasvatama. Sama hullusti läks ka enamuse Eest suuremate ja väiksemate rabadega. Neid siis kuvendati ja väetati nii, et tean ise ühte väikest raba kus paar - kolmkümmend aastat tagasi hakkas vana talitee peal, mis ehk aastasadu lagedana seisnud, korraga hall-lepik vohama ja praeguseks on seal suur mets peal, mis lõikab varem monoliitsena eksisteerinud väikeraba kaheks. Neile kes on ainult panga serval käinud ja sealt alla piilunud, paneksin ette, võtta siiski aega ja minna seda loodusimet ka altpoolt vaatama, sest siis nad saaksid ka aru kui ennastohverdavalt nad varem seal panga serval seistes on käitunud. Need hunnitud vaated mis meie mällu jäid on siiski sõnulseletamatud ja siinkohal olekski õige lõpetada see mõtetu jutt ja anda vaatajale voli ise otsustada, kas tasub ette võtta see vaev ja minna päevaks, ehk enamakski sinna, maa ja mere vahele. Soovitame panna jalga tugeva ja jäiga tallaga jalanõud ja kaasa võtta tuulekindlad riided. Vett sinna vedada pole mõtet, seda imbub väikeste ojadena iga paarsaja meetri tagant merre ja reeglina on see kristallpuhas põhjavesi. Ettevaatlik tasub siiski asulate läheduses olla, et mitte solgiveenire peale ei satuks. Loomulikult ei teeks paha, hea seltskond ja hea tuju. Tõukeks meie väike fotogalerii. | ![]() |